Reha on
majapidamises tarvilik asi. Tavaliselt ta kestab kaua, keegi ei taha
temaga palju vehkida. Meie oma on töötanud 27 aastat. Nüüd lõpuks
läks ta katki. Mida teha?
Saata vanarauda ja
osta uus? See ei ole sugugi paha mõte. Tarbida on vaja, see kasvatab
majandust.
Ostu pealt teenib
tootja, vedaja, kaupmees, riik (kõiki ei oska nimetadagi) ning
kliendikaardile lisandub boonust. Ja ega siis keegi kõige odavamat
ei osta.
Teeks väikse
näpuharjutuse ja prooviks tööriista parandada. Iseenesest reha on
ju korras. Probleemiks on ainult tema ühendamine varrega.
Ülearuse rauatüki
eemaldamiseks kinnitasin reha kruustangide vahele, et needipead maha
lõigata. Peale ketaslõikuri leiutamist on raua lõikamine väga
lihtsaks muutunud.
Pisut sai haamriga
aidatud ja sain tüki reha küljest kätte. See jublakas võib-olla läheb vanarauda, kui teda kusagil enne vaja ei lähe.
Järgmiseks lõikasin
torujupil murdunud osa maha ja tekitasin sinna otsa sobiva sälgu,
pisut viltuse, et reha õigesti otsa saaks panna.
Nüüd oli juba tore see asi uuesti ühendada.
Ja et reha ei jääks
muidu vedelema, panin talle saba ka järgi.
Asendasin veel
tavalise mutri liblikmutriga. Nii näeb riistapuu palju atraktiivsem
välja. Saab näpuga lahti keerata. Kuigi, tont teab, milleks seda
vaja peaks olema. Võib-olla reha asendamiseks põrandaharjaga
näiteks.
Nii ta oli.
Pühapäevane ajaviitemäng. Tunnikene vast kulus. Ega ma rohkem seda
teha ei viitsi, kui hädasti vaja pole. Lähen tarbimise teed.
Aga ei. Ma mõtlesin juba ümber. Reha pole vaja enam osta.
Aga ei. Ma mõtlesin juba ümber. Reha pole vaja enam osta.