Pesuruum

Vahepeal ehitasime pesuruumi. Enne ehitamist olid vaidlused – kas dušširuum või vets. Abikaasa tahtis dušši ja mina vetsu, sest vana käimiskoht on tihtipeale kriitika osaliseks saanud. Tuligi dušš ka projekti lülitada, et naisega hästi läbi saada.

Selle märgiks, et otsus on tehtud, ostsin 12. jaanuaril 2017 vetsupoti. Oli sooduspakkumine. Teenindaja aitas pagasiruumi, kuuendaks istekohaks, tõsta. Kodus vaadati et, mis mõttes? Kus sa teda hoidma hakkad? Las seisab, ega ta odavamaks lähe- on põhjendus, mis alati sobib.

Siis oli koristamine ja asjade ümberpaigutamine, et uuele kohale ruumi teha. See edenes visalt.

11. juulil ostsin suure augupuuri. Puuritud aukudest hakkas käima ventilatsioon. Mõned torud sättisin ka sinna juurde.

16. ja 17. juulil võtsin esikuseinast maha voodrilauad. Need olid 75 mm naeltega sinna löödud. Seda tööd tuli tasakesi teha, sest lauad oli plaanis uue kuudiku seina tagasi panna. Hästi läks. Ainult mõni laud läks katki.

Edasi saagisin põranda tulevase ehitise piire mööda läbi ja eemaldasin samal meetodil põrandalauad. Ehk läheb neidki juppe kuskil vaja. Põranda tala pidin nihutama, see jäi ette. Vaja oli uued postid laduda, millele tala toetuks.

Põranda all oli liivasegune materjal, segamini poolikute ja tervete vanade telliskividega. Kohati olid kivid justkui laotud ja kohati segamini. Pildil on vanad tellised ja veidi uuem tellis. Huvitav oleks teada, kuidas vanad tellised sahvri põranda alla sattusid. Võimalik, et seal oli kunagi kividest laotud põrand. 120 aasta jooksul on mõndagi muutunud. 

Põhiliselt kivid saidki välja kantud kuni moodustus parajalt sügav ja sile aluspind.

Nüüd tuli paigaldada äravoolutorud. Koha, kuhu äravool ühendada, jätsin juba 10 aastat tagasi, kui vesi sai tuppa toodud. Isegi veetoru vedasin plaanitud kohani, aga õilis üritus jäi pooleli, sest plaanil puudus perekonna toetus. Mõnikord ei jõua ära imestada, miks asjad nii kaua aega võtavad. Tegelikult on selle põhjus suhteliselt vähene veekogus kaevus, mis tekitab kahtlusi.

Tarkades õpetustes on kirjas, et ehitades märga ruumi vanasse majja tuleb ruumi seina ja majaseina vahele jätta õhuvahe ning puitkarkassi puhul peab seina alus olema põrandast kõrgem. Nii saigi tehtud ja seina vundamendi ladusin enamasti vanadest tellistest. Ka nendest, mis põranda alt välja tulid.

Torude peale tuli kergkruus, seejärel soojustusplaadid. Selle peale tugevam kipsplaat ja armatuur.

Kõik vajaminevad materjalid sai toodud sõiduautoga. Ainult boileri tellisin e-poest ja selle tõi kuller. Tellimisega olin hädas. Pangalink keeldus koostööst. Kirjutasin klienditeenindajale ja ta aitas mind järje peale. Üldse kohtasin igas poes toredaid teenindajaid. Terasarmatuuri lõikasin Bauhofi hoovi peal parajaks (selle täpse töö pidi klient ise tegema, tööriist anti kätte), nii et ta mahtus autosse ja sobis põrandale. Kipsplaadid valisin väiksed, et saaks ise tuua. Põrandaplaadid olid suuremad, aga selle eest kitsad, nii et mahtusid tagaluugist autosse. Plaadi pikkus oli 2 m, nii et esiiste oli ettepoole lükatud. Istusin rooli taga selg sirge ja jalad kõveras. Mõned vastutulijad vaatasid imelikult.

Põrand moodustab kogu kupatuse maksumusest 15%. Põranda valamiseni jõudsime 30. septembril. Kulus üheksa 25 kg kotti segu. Pärast põrand valamist paisus ümbritsev puitpõrand nii palju, et luuk, mille all ma väikest kartulitagavara hoian ei tulnud enam lahti. Ja kui lahti sain, ei saanud enam kinni. Tuli maha hööveldada. Pärast kuivas ära. Nüüd on nii suur vahe, et väiksem hiir mahub läbi.

Vahepeal ehitasime seina. Puitkarkass, soojustusplaadid ja kipsplaadid. Ukseks lihtne ja kerge siseuks.

Esimesena asus uude tuppa elama majaämblik. Hiljem ta siiski kolis sealt välja ja kooserdas mööda tütre toa põrandat. Tütar ronis sellepärast laua peale. Kartis vist õrnale loomakesele peale astuda.

Vuugitäide, pahtel,veetõkkelint, veetõke ja keraamiline plaat. Keraamilisi plaate läksin ostma koos abikaasa ja tütrega. Valik oli väga suur. Ühed plaadid olid 2. sort ja allahinnatud. Ütlesin, et paneme need seina ja kogu lugu. Aga ei, ikka kõnnivad riiulite vahel ja justkui otsivad midagi. Lõpuks leidsime ühed, millega kõik nõus olid. Mingi paar tundi läks.

Sein moodustab kogumaksumusest 22%. Väike tuba ilma seadmeteta moodustas seega 37 % kogumaksumusest.

Kõige kallimad on seadmed. Neid on kahte sorti: odavamad ja kallimad. Minu kogemus ütleb, et odavamatega on jama. Kuluvad kiiresti ja juhtuvad veeavariid. See ei pruugi päris õige olla. Lihtsalt teadma peab, millist osta. Kuna mul sellised teadmised puuduvad, siis ma ei püüdnud seadmete pealt kokku hoida. Vetsupott seisis aastakese garaažis, enne kui paika sai. Kaasasolev juhend ütleb, et tegemist on keskkonnasõbraliku, kergesti puhastatava ja elegantse komplektiga. Muidugi, seda elegantsi igaüks ei taba. Elegantne tähendab ÕS-i andmetel: peen, maitsekas; väliselt lihvitud. Sile on ta pealt küll. Muus osas minu meelest täiesti tavaline.

Elektriboilereid on igasugused. Erikujulisi, eri süsteemidega ja eri hindadega. Müüjad kiidavad keraamilise küttekehaga boilereid. Olevat hooldusvabad. Eks nad vajavad hooldust ikka. Võib-olla harvemini. Häda on selles, et nad kipuvad olema mõttetult ülehinnatud (ju müüjatel mingi mõte ikka on). Mina leidsin ühe veidi soodsama.

Ka oskaja torumehe leidsin. Seadmed koos paigaldusega läksid maksma 59% kogumaksumusest. Tagantjärgi mõeldes: kuna seadmed on suhteliselt kallid, pole sugugi paha mõte nende ostmine pikema perioodi peale hajutada. Ehitise kogumaksumus tuli ligi 2500.- kehtivat raha.

Selle aasta 3. märtsil said torud ühendatud ja süsteem hakkas tööle. Jäi veel üht-teist nipet-näpet kõpitseda.

Panin vanad voodrilauad seina tagasi. Seekord väikeste kruvidega. Otsaseina sees on torud. Sinna tegin ukse ette. Sai salakapp 10 cm laiuste riiulitega. Pudeli, purgid mahuvad sisse. Nojah, lihtsalt kapp. Nüüd ju kõik teavad.

Duššikardinat hoiab üleval rehavars. Lihtne ja ilus. Naine pakkus lahenduse välja.

See on mul juba teine käimisekoht ehitada. Esimese tegin maja räästa alla. See on kuivkäimla. Varem, kui keegi lubas vetsus ära käia, siis ma ütlesin: Palun, palun, lähima veetseeni on poolteist kilomeetrit. Meil sellist ei olnud. Nüüd on.