Lihtne haagis

Minu väikses majapidamises tekkis vajadus kerge haagise järele. Vaatsin läbi arvutiekraani igasuguseid pakkumisi ja küsisin tuttavatelt. Ei leidnud sobivat. Nägin ka isetehtud haagiseid. Märkasin, et osadel kaubanduses pakutavatel haagistel on rattad üsna lihtsalt kinnitatud – seib ja splint ees. Sellega saab minusugune ka hakkama. Sellise haagisega ei saa just liiklusesse tormata, aga oma õue peal võib sõita. Hakkasin kaubandusest erinevaid rattaid uurima. Sobilikud tundusid 40 cm läbimõõduga rattad 2 cm auguga. Plastmassist ja ilma laagriteta ratastele suurt tähelepanu ei pööranud. Sobilikud rattad olid hinnaga 20 euro ringis. Poodides erinevalt 18; 19, 24 eurot. Ühes poes maksis ratas veel 1700 krooni. Krooni aeg oli tore aeg. Kannan ise ka veel kahekroonist rahakoti vahel. Sellest ostmiseks ei jätkunud või peremees nagu ei tahtnud anda. Ümberehkendamine ka ei aidanud – ikka kallis. Küllap see on mingi väga hea ratas. Tellisin netist siiski odavamalt. Teljeks leidsin ümarraua, mida müüakse rauapoes. Seal lõigati mulle paras jupp. Ostsin ka veopea, mille oleks võinud ka ära jätta. See on rohkem toreduse ja mugavuse pärast.

Nüüd oli vaja telje otstesse splindi jaoks augud puurida ja tükid kokku sobitada.

Paistab ilus asi iseenesest.

Olemasolevat materjali sirvides leidsin, et käru peab puidust tegema. Vaja oli peenike rauast telg jämedama puidu külge kinnitada. See annab ka teljele täiendavat tugevust. Otsisin vanaraua hunnikus ja leidsin mõned hobuvankri detailid, millega telg ja puit ühendada.

Tiisel sai samuti puitprussist. Etteotsa panin veel rauast lati, mille samuti vanarauast leidsin. Saab kasutada ka ilma veopeata.

Nüüd oli juba lihtne kast peale teha. Kõik sai vanadest laudadest, mida juba enne kuskil kasutatud on. Kõige lühem laud oli 1,5 m pikk. See tundus kasti jaoks sobilik. Kasti laudadest olid mul enne laudas mitmesugused ehitised, mille ma mõned aastad tagasi lammutasin. Oluline on, et lauamaterjali kuluks võimalikult vähe. Muidu saab käru raske. Lõpuks sai selline tulemus:

Tundub, et vaatamata raskele lauamaterjalile sai üsna kerge. Veokuulile langeb tühja käru puhul koormus alla kuue kilogrammi. Selle kannatab ära. Samuti on inimesele jõukohane käru hoopis kummuli keerata. Kes tahab põhja alla vaadata, siis palun:

Murutraktori veorihma jutt

Juhtus nii, et peale kahte hooaega hoolsat tööd tekkis vajadus murutaktori veorihm välja vahetada. Jutt on sellest rihmast, mis traktorit edasi veab. Algul muutus veorihm praguliseks, sellega sai veel niita.  Hiljem tulid tükid lahti ja muruniitja hakkas liikudes kiuksuma. Sealjuures niiduki rihm oli heas korras. Huvitav, et esimesena ütles üles see rihm, millele on raskem ligi pääseda.
Uurisin kaasasolevat juhendit. Äkki on öeldud, mis mõõdus või millise tähisega rihma vaja on ja kuidas seda vahetada. Paraku on juhend selle koha pealt täielik null.
Otsisin internetist. Ei midagi mõistlikku, ei pilti ega videot. Ju siis ei leidnud õiget otsingusõna. Originaalrihma markeeringu siiski leidsin.
Originaalveorihma sain samast poest, kust niiduki. Ostes oli traktoril küljes natuke teistmoodi veorihm, mis on rihmatootja andmetel ka väga vastupidav, kuumakindel, jne. Võimalik, et ongi, aga võib-olla  ei kannata ta siis külma.

Kuna vahetamise juhendit pole, siis tuleb see ise teha.
Kõigepealt tundus, et kuna niiduki rihm asetseb võllil veorihma all, siis tuleb niiduosa enne eemaldada. Võimalik, et saab ka teisiti.

 Mootori võllil alumine on  niiduki rihm. Ülevalpool on piduri-sidurisüsteem ja selle kohal veorihm.

 Niiduki eemaldamine on suhteliselt lihtsaks tehtud. Eemaldada tuleb kolm sellist klambrit ja...

 ...kaks sellist hooba.  Peale seda saab niiduki traktori alt kätte.

Kruvisin lahti selle rihmaratta, mille vahelt rihma muidu kätte ei saa. Seda tuli teise võtmega kinni hoida, et ringi ei käiks. Vaade on pealtpoolt.

 Kruvisin ära järgmise rimaratta, mille vahelt rihm samuti läbi ei mahu. See rihmaratas on ühenduses siduripedaaliga. Vaade on altpoolt. Piltidel on uus rihm juba peal. Poes oli rihm märgistatud sõnaga "VEO", et müüja ka teaks, millega tegu on.

Mootori põhja alla on pandud üks pulk, mis sidurisüsteemi paigal hoiab (esimesel pildil, vedru taga). Seda pulka pole võimalik eemaldada.
Järgmiseks tuli eemaldada mootori all olev kupatus (rihmarattad ja sidur). Enne tuli kopsiku küljest ära võtta juhtmed, mis elektroonilist sidurit käivitavad (kolmandal pildil näha) ja vedru (esimesel pildil). Poldi otsa sobis 16 mm võti. Teise võtmega pidi poldi all olevat asja kinni hoidma, muidu käis väntvõll ringi. Kinnihoidmine õnnestus mingite tangidega, kuna sobivat võtit polnud. Peaks sobima 35 või 36 mm. Tuli parajalt jõudu rakendada. Polt käis õigetpidi. Kui polt välja tuli, tahtis kogu süsteem alt ära kukkuda. Seda peaks kinni hoidma. Peenikest pudi seal polnud.  Igatahes vana rihma sai kätte ja uue asemele.

Käigukasti kohal on ka rihmaratas. Selle kõrval on piirajad, mis ei lase rihmal maha joosta. Et rihma kätte saaks, tuleb rattakoopas olevad poldid lõdvemaks lasta.

Peale seda sai masina jälle kokku panna. Niidukit oli natuke paha tagasi panna, aga mitte võimatu.

Kokkuvõttes. Kiirestikuluva osa vahetamine nõuab liiga palju pusimist. Hea on see, et süsteem on vaatamata tootja pingutustele ikkagi inimesele kuidagi arusaadav.

........

Nüüd on neli aastat mööda läinud ja tundub, et originaalrihm peab veel natuke vastu.

Võrtsjärv

Selgituseks: Pildid on diapositiividelt algelise skanneriga arvutisse aidatud. Et karbid lihtsalt niisama kapis ei seisaks. Esimesed pildid peaks olema aastast 1983.

Tamme paljand

 Limnoloogiajaam, laev Bioloog

Võrtsjärve rand

Jõesuu. Emajõe sild.

Vaikus Õhne jõel

Vaikus järvel

Nüüd on enamik pildikarpe läbivaadatud. Arvutis on 1570 pilti. Blogis on neid võib-olla 640. Rohkem vist enam ei uuri, vähemalt mitte suvel.

Kaks karpi on pealkirjaga Lilled. Eks paljud pildista vahepeal lilli. Õiteaeg on ju lühike. Talvel hea võtta, nagu keldrist kartulit.
Vaatasin neid diapositiive vastu valgust. Ongi, lilled mis lilled. Mõtlesin, et neid pole mõtet skännida. Aga siiski. Mõned lillepildid kõigile neile, kes on koos minuga nende piltide vastu huvi tundnud ja ka neile, kes edaspidi huvi tunnevad.

 See tundub olema karuohakas, aga ilus ikka.

Loodusõpetus

Nüüd olete sattunud loodusõpetuse tundi. Vaatame, milliseid kunstipäraseid õppevahendeid kasutati mõnikümmend aastat tagasi.
Karbi peal oli tegelikult lipik kirjaga "eelteadmised Loodusõpetus". Noh, jah. Kellele eelteadmised, kellele põhiteadmised.
Praegu on teadus edasi arenenud ja piltidel olevad tarkused on kohati vananenud.
Kellele need õppevahendid kuulusid ja miks oli vaja neid pildistada, on teadmata.
Samuti on teadmata nende kunstnike nimed, kelle pilte on kasutatud.
Aga vaatame:
Eestis levinud lehtpuud:

Taime osad sinilille näitel:

Puisniidu taimed:

Putukad, linnud ja loomad, keda võib niidul kohata:

Taimi aruniidult:

Taimi luhaniidult:

Elu siseveekogus:

Millistest osadest koosneb kala:

Metsamarjad:

Mis on kassi kehaosad:

Mida saame lehmalt? Minul näiteks ei ole lehmasarvest kammi ega nööpe. Mõelge, milliseid lehmalt saadavaid tooteid kasutate Teie.

Millest koosneb kapsas:

Millistest osadest koosneb ristikhein:

Millised on lehtpuude viljad:

Porganditaime osad:

Hernetaime osad:

Tuntumad veeasukad:

Kartulitaime osad:

Linnud:

Millistest osadest koosneb kasvav puu:

Metsataimi:

Linnud:

 Tundub, et kukel on ikka rohkem kehaosi, kui kanal.

Lehma kehaosad:

Orasheina taimeosad:

Maltsa taimeosad:

Oh, seda oli ühe tunni kohta liiga palju. Aga algteadmised on olemas. Kas oskate neid looduses kasutada?